Taru kanalisatsioon ja ventilatsioon talvel

Kuna Eesti tingimustes tapab talvel niiskus rohkem mesilasi kui külm õhk, siis on kriitilise tähtsusega, et mesinik tagaks talveks tarus piisava ventilatsiooni, vältimaks pere üleliigset hääbumist ja võimalikku hukku. Kuna mul paluti kirjutada isiklikust kogemusest, siis ei hakka lugejat teooriaga vaevama ja ütlen lihtsalt, et pigemini peab olema ventilatsioon üle-, mitte aladimensineeritud, kuid vältida tuleb ka liigset tuuletõmmet.

Minu kirjutis keskendub võtetele korpustarudega. Lamavtarude korral tuleks tagada piisav õhulisus pesa peal, kasutada mitteniiskuvaid matte ja  tekitada õhu liikumise võimalus katuse all. Mina olen näinud ja kasutanud selliseid lamavtarusid, millel on ventilatsiooniavad katuse eesküljes keskel, ent talvitumisel ma ei peaks paljuks katus jätta nö praokile pidades silmas, et ei tekita liiga suurt ava hiirte ründeks. Enda kogemusest kippus lamavtarus niiskus vahel ka taru sees kondenseeruma, mille eemalejuhtimiseks lamavtarus väga häid lahendusi pole.

Korpustarudes hea ventilatsiooni tagamiseks on üks võimalus niiskus välja juhtida läbi taru lae. Selleks eemaldatakse talveks kile(kui seda kasutatakse) ja taru kaetakse mõne niiskust läbilaskva kuid soojapidava materjaliga, nt tuuletõkkeplaadiga 25-36 mm. Katuse ja plaadi vahele peaks jääma 1-2 cm vahe, niiskuse väljatuulutamiseks. Hoiatan, et see meetod ei ole kõige sobivam metallkatuste puhul, sest neil kipub niiskus otse katusele kondenseeruma, mis päikesepaistelise ilmaga tilgub tagasi soojustusplaadile ning plaat märgub.

Eestis üha levinum meetod mesilaste talvitamiseks on tunnelpõhja kasutamine. See tähendab, et taru põhi on selline, mida saab nii eest kui tagant täispikkuses avada ja seda talveks ka tehakse. Tunnelpõhja ideoloogia on just täpselt see, et ventilatsioon tuleb pigem üle dimensioneerida. Hea oleks kasutada vähemalt 2 cm tunnelit, mis liigutaks õhku taru põhjal piisavalt, et kärjetänavatest niiske õhk välja vedada enne selle kondenseerumist. Kõrgema tunneli puhul ei tekita probleeme ka liigne langetis, mis blokeerib õhu liikumist. Kui kasutusel on põhi, mida ei saa tunneliks sättida, siis piisab paraja paksusega kiilude või klotside panemisest korpuse tagumistesse nurkadesse. Taaskord juhin tähelepanu, et mõtlema peab hiirte tõkestamisele.

Enim levinud meetod korpustarudega mesindamisel on panna rõhk hoopis kanalisatsioonile. See tähendab, et niiskusel lastakse taru sees kondenseeruda kuid juhitakse tarust välja. Selleks on taru põhjal võrgustatud avad, levinud on ka täisvõrkpõhjad. Külmade ilmadega kondenseeruv vesi jäätub taru sees kuid soojema ilmaga sulab ning väljub. Jääd taru sees ei pea kartma kuna see ei suurenda õhuniiskust. Avad põhjal peaks olema paigutatud sellise arvestusega, et põhjale langev vesi leiab alati tee avani ja sellel ei teki võimalust jääda suuremas koguses mõnda nurka. Praegusel ajal kasutan ise sellist põhja, millel on tagumistes nurkades 40 mm võrgustatud avad. 40 mm on valitud arvestusega, et nugis ei tohiks sealt teoreetiliselt läbi mahtuda. Kui kasutada mingis ulatuses kinnist põhja ja lennuavapiirajaid, siis soovitan ka piirajad panna selliselt, et vesi saaks lennuava nurkadest välja.

Kõige efektiivsemalt tagab piisava ventilatsiooni ja hea sisekliima tarus, pesaruumi suuruse vastavus pere suurusele. See tähendab, et kõige paremini talvitub suur pere kuna ta katab konstantse pesaruumi juures kõige enam kärgi. See jätab vähem ruumi kondensatsioonile ning suurem osa niiskusest väljub tarust auruna. Seetõttu, kui on aega ja tahtmist, ei tee paha ka üleliigsete raamide eemaldamine pesast.

Isiklikult olen eksperimenteerinud ka ilma laeta mesilaspere talvitamist. See tähendab, et asetasin raamide peale raamiga emalahutusvõre, millel olid küllaldaselt suured lennuavad tagamaks pidevat õhu liikumist. Selliselt talvituma pandud mesilaspere talvitub edukalt, mis toetab hüpoteesi, et mesilased ei karda talvel mitte külma vaid niiskust.

— Harro
oktoober 13, 2018

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga